Levinud söömishäired - sümptomid, põhjused ja ravi

Levinud söömishäireid on mitmeid – anoreksia, buliimia, ortoreksia, liigsöömishäire, kompulsiivne ületreenimine ning nende kõikvõimalikud kombinatsioonid on kõik psühholoogilised probleemid ning õigel ajal mitte ravides võivad olla väga tõsiste tagajärgedega.

Dr Simeonsi dieedi peakonsultant Aire Kängsepa sõnul on toitumishäired levinumad, kui seda arvatakse ning sellest räägitakse. “Inimesed ei oska omal jõul sellest probleemist jagu saada, selleks on vaja spetsialisti, kes suuna kätte näitaks. Kõikide juhtumite puhul pole söömishäire põhjustajaks psühholoogiline häire, vaid hoopis füüsiline – nt kui inimesel on kilpnäärmeprobleemid.” Kängsepa sõnul on Dr Simeonsi dieeti näidustuse korral sobilik teha 1-2 korda aastas, kuid sagedama dieedi tegemise soovi korral peaks põhjused isikliku konsultandiga kindlasti läbi arutama ning selgusele jõudma, mis olukorda tingib. “Väga oluline on, et inimene mõistaks tervisliku eluviisi võtit – tasakaalustatud toitumine ja taldrikureegel on kaalunumbri hoidmisel tähtsad.”

Söömishäiretega kaasnevad füüsilised ohud ja komplikatsioonid, mis on alguse saanud ebanormaalsetest toitumisharjumusetest. Peamiste söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane tähtsustamine, millega seoses püütakse äärmuslike meetoditega vältida kehakaalu tõusu. Kui inimese jaoks on toiduga seotud teemad muutunud kinnisideeks, kaalule ja figuurile mõtlemine muutub pidevaks ning ka väiksesse kaalutõusu suhtutakse paanikaga, võib see viidata võimalikule söömishäirele.

Söömishäire on tõsine haigus, mis võib lõppeda isegi surmaga ning tavaliselt on selle haiguse ravimine raske ja aeganõudev ning haigusest tulenevad kahjustused võivad olla eluaegsed. Inimesed, kellel on söömishäired, varjavad neid, kuid haigusega võitlemiseks on eelkõige vaja seda just endale ja teistele tunnistada.

Peamised söömishäired:

Anoreksia

Anoreksiat iseloomustab inimese poolt esile kutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine, mille puhul peamiseks sooviks on nälgimise teel saledamaks saada.

Sümptomid: äkiline ja suur kaalukaotus; söök, kehakaal ja välimus on saanud inimesele kinnisideeks; valetamine söödud toidukoguste kohta; ei sööda avalikult; sotsiaalsete situatsioonide vältimine; veider toitumisplaan; suurte riiete kandmine kaalukaotuse varjamiseks; pidev treenimine; terviseprobleemid (nõrkus, uimasus, unisus, naistel menstruatsiooni puudumine)

Tagajärjed: alatoitumine ja soolte haavandid; veepuudus; maohaavad; südame, neerude ja maksa kahjustused; peapööritus, minestamine ja peavalud; luude hõrenemine; aneemia; viljatus; depressioon; madal enesehinnang; süü- ja häbitunne; kahjustatud sotsiaalsed suhted; tujukõikumised; perfektsionism. Kui õigel ajal inimene ravi ei saa, võib asi lõppeda surmaga.

Ravi: anoreksiat on raske diagnoosida, veelgi raskem ravida. See nõuab psühhiaatri ja teiste eriarstide koostööd ja eelkõige inimese enda tahet terveneda. Ravi algab haiguse teadvustamisest, seejärel tuleb tegeleda süstemaatilise psühhoteraapiaga. Perekonna tugi raviprotsessis on väga oluline. Anorektik peaks sööma 3-4 korda päevas kindlatel kellaaegadel ja pidama toidupäevikut.

Vajad rohkem teavet? Lisainfo anoreksia kohta

Buliimia

Buliimia algab söömise piiramisest, millele võib eelneda anoreksia. Inimese mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber ning kaob kontroll söödud toidukoguste üle – impulsiivne ülesöömine. Sellele järgneb tugev süütunne, hirm kaalutõusu üle, mille korral püütakse õgimist likvideerida oksendamise või lahtistite abil. Ligi 90% haigetest on naised.

Sümptomid: kontrollimatu söömine halva enesetundeni; range dieedi pidamine, mis vaheldub ülesöömisega; salajane söömine; rämpstoidu peitmine kodus; tahtlik oksendamise esilekutsumine; lahtistite ja diureetikumine kasutamine kaalu kontrollimiseks; ületreenimine; kehakaalu muutumine kinnisideeks; negatiivne kehakuvand ja madal enesehinnang; pidevad meeleolukõikumised või depressioon; nõrkus ja väsimus; isoleeritus

Tagajärjed: lagunevad hambad; igemehaigused ja suuhaavandid; mineraalainete puudus; psüühhikahäired; vastuvõtlikkus haigustele; südame rütmihäired; söögitoru kahjustus; maksa- ja neerukahjustused; naistel menstruatsioonihäired

Ravi: positiivsete elumuutustega võib buliimia ka ravita mööduda, kuid see on pigem erand ning tavaliselt vajab haige ravi. Buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, seetõttu on vajalik ka psühhoteraapia. Vajalik on tervisliku toitumise põhimõtete õppimine ning tervisliku kehakuvandi mõistmine.

Vajad rohkem teavet? Lisainfo buliimia kohta
Liigsöömishäire

Liigsöömishäire (ingl k binge-eating disorder) on söömishäire, mille korral esinevad ülesöömishood, kuid kompenseerivaid käitumismehhanisme ei ole välja kujunenud.

Sümptomid: süüakse palju kiiremini kui tavaliselt; süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud; süüakse suuri koguseid hoolimata sellest, et kõht pole tühi; süüakse üksinda, sest on koguste pärast häbi; tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist.

Tekkepõhjused ja tagajärjed: tekkepõhjused võivad olla bioloogilised (nt geneetilised mutatsioonid, madal seratoniini tase), sotsiaalsed ja kultuurilised (nt probleemid lapsepõlvest) või psühholoogilised (nt depressioon, enesekontrolli puudumine, madal enesehinnang). Komplikatsioonideks võivad olla lihaste- ja liigestevalud, seedehäired, peavalu ning enamasti ülekaalulisus või rasvumine, mis viib omakorda eluviisihaigusteni (diabeet, kõrgvererõhktõbi jne).

Ravi: abi tuleks otsida psühholoogi, psühhiaatri või toitumisspetsialistide juurest. Profesionaalid saavad õpetada inimest jälgima oma toitumisvalikuid ja toiduvalmistamise viise. Suure ülekaaluga inimesed võivad abi saada ka erinevatest kaalulangetamismeetoditest, et õppida oma keha tundma, vabaneda liigsetest kilodest ning toituda tervislikult. Ülekaalulistele mõeldud Dr Simeonsi dieet on selleks üks võimalik viis, lisainfot saab peakonsultant Aire Kängsepalt (aire.kangsep@simeonsidieet.ee, +372 5303 84 88)

Vajad rohkem teavet? Lisainfo liigsöömishäire kohta

Lisaks neile on enim levinud veel järgmised söömishäired:

Ortoreksia

Ortoreksia on uue aja söömishäire, mille keskmeks on kinnisidee parandada on tervist teatud sööke valides. Inimene tarbib toite oma väljamõeldud tervislikkuse reegleid järgides, arvates et kõik teised toituvad äärmiselt valesti ja väärivad halvakspanu. Ortorektikute põhimureks on toidu kvaliteet.

Sümptomid: inimene veedab rohkem kui kolm tundi päevas mõeldes tervisliku toitumise peale; planeerib homset menüüd täna; pidevalt vähendab toiduainete hulka, mida võib süüa; sotsiaalelu vähenemine, väldib väljas söömist; jälgib kriitiliselt teiste söömist; ei söö varem nauditud toite, sest ei pea neid õigeks; tunneb süüd, kui ei järgi oma dieeti; tunneb täielikku kontrolli järgides oma reegleid

Tekkepõhjused ja tagajärjed: võib alguse saada süütust soovist vabaneda haigusest, kehakaalu langetada või lihtsalt tervislikumat eluviisi harrastada. Erisus tekib sellest, et inimene piirab end üha enab ja vähendab pidevalt lubatud toiduainete hulka, mistõttu jääb organismis vajaka olulistest toitainetest. Keha kurnamisele lisaks on ortorektikutele omane ka vaimne ebastabiilsus. Olukorraga tegelemata on risk tõsisteks tervisehäireteks: südame- ja neerukahjustused, muutused välimuses ja enesetundes.

Ravi: paljud perearstid pole võimelised ortoreksiat diagnoosima, sest see pole ametlikult söömishäire. Ravi on aga vaja alustada võimalikult vara ning see sarnaneb anoreksia raviga. Oluline on inimesel mõista tervisliku toitumise tegelikku kontseptsiooni, vajadusel selleks toitumisspetsialisti kaasates.

Vajad rohkem teavet? Lisainfo ortoreksia kohta

Pika – inimene sööb pikema aja jooksul (kuu ja enam) mittesöödavaid asju, mille tagajärjeks võivad olla tõsised terviseprobleemid – seedekulgla vigastused, mikroelementide defitsiiit, rikutud hambad, parasiidid, mürgistused, tüsistused, surm.

Pika esineb põhiliselt kolmes vormis:
- Amülofaagia – tärkliserikkad asjad (toortärklis, jahu, tainar, kliister)
- Geofaagia – savi, muld, killustik, liiv jm
- Pagofaagia – lumi, jää
Drunkoreksia – pole meditsiiiniline termin, kombinatsioon enesenäljutamisest koos alkoholi liigse tarvitamisega, et söögi arvelt oleks võimalik rohkem alkoholi juua. Probleemiks ligi kolmandikul 18-23aastastest naistest.
Pregoreksia – esineb harva rasedatel naistel, kes kardavad kaalus liigselt juurde võtta ning ei toida vajalikul määral end ja oma arenevat last.
Mittespetsiifiline söömishäire – hõlmab endas paljusid erinevaid seisundeid ning kombineerib mitmeid häireid. Inimene teeb sporti ja sööb korralikult, kuid on tekkinud igapäevaelu häirivad toitumisega seotud kinnismõtted. Kõrvalvaatajate silmis ei pruugi söömishäiret olla ning peetakse lihtsalt “tervislikuks eluviisiks”. Probleemiks ligi 3% Eesti inimestest, ent pälvib häiretest vähim tähelepanu.

Oluline on teada, et üks söömishäire võib muutuda ka teiseks.

Miks söömishäired tekivad?

Risk söömishäiresse haigestuda on kümme korda suurem neil inimestel, kelle suguvõsas on keegi juba söömishäiret põdenud. Uuringud näitavad, et geenid mängivad rolli umbes 58% ulatuses anoreksiasse haigestumise tõenäosuses ja 59% buliimiasse haigestumise tõenäosuses.
Paljudel söömishäiretega inimestel esineb raskusi muutustega toimetulekul.
Perekondlikud põhjused. Enamasti toimivad tervislikud eeskujud perekonnas kaitsemehhanismina söömishäire eest, kuid vanemate liigne hõivatus tervisliku toitumise ja kehakaaluga seonduva osas võib olla ka vastupidise efektiga.
Sotsiaalsed probleemid. Üldiselt on söömishäire all kannatajatel madal enesehinnang ning valusad emotsionaalsed kogemused.
Ebaedu koolis, tööl või konkurentsisituatsioonides. Söömishäiretega inimesed võivad olla väga suure saavutamisvajadusega perfektsionistid.
Traumaatiline sündmus. Paljud söömishäiretega inimesed on oma elus kannatanud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise all, mistõttu püüavad nad teadlikult või alateadlikult vältida olukordi, mis võiksid tulevikus tekitada järjekordseid sarnaseid kogemusi.

Kui kahtlustad söömishäire olemasolu, pöördu julgelt abi saamiseks spetsialisti poole.

Söömishäire diagnoosimine ja ravi algab tavapäraselt perearsti juurest. Nõuandeid tervislikuks toitumiseks oskavad anda pereõed. Eriarstidest tegelevad söömishäire kui psühhiaatrilise haiguse diagnoosimise ja raviga psühhiaatrid. Sageli on oluline ka kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi kaasamine.

Eestis on kaks söömishäirete ravile spetsialiseerunud keskust: laste ja noorukite raviga tegeleb Tallinna Lastehaigla vaimse tervise keskuse söömishäirete osakond, noorukite ja täiskasvanute raviga Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakond.

Peaasi.ee teemalehelt leiad rohkem infot söömishäirete kohta ning nõuandeid, mida teha kui kahtlustad lähedasel söömishäiret.

Info põhineb Tervise Arengu Instituudi materjalidel.