Miks me stressiseisundis kaalus juurde võtame?

Sageli kuuleme, et seoses stressiga hakkab kehakaal tõusma. Mõnikord paneb stress rohkem sööma ja sel juhul pole kaalutõusus midagi imelikku. On ka olukordi kui stressi tõttu isu kaob ja kaalunumber hoopis langeb. Praegu aga huvitab meid olukord, kus stressi puhul toidukogused ei muutu, kuid hoolimata sellest kehakaal tõuseb ning inimene ei suuda enam oma kehakaalu kontrollida.

Tuntuima 20. sajandi stressiuurija Hans Selye järgi on stress organismi mittespetsiifiline vastus mistahes stressorile. See tähendab, et olenemata inimest mõjutava stressori konkreetsest olemusest tekib kehas ühesugune stressivastus.

Mis on stressivastus?

Kui inimene tajub stressi, siis toodab organism sellele vastuseks kõigepealt noradrenaliini – “võitluse hormooni”. Stressi jätkudes ja kontrollitunde kadudes olukorra üle, vabastatakse üha rohkem adrenaliini – teist neerupealiste poolt toodetavat hormooni, mis on seotud ärevuse ja põgenemisega. Nende kahe hormooni toimest ongi tingitud “võitle või põgene” reaktsioon.

Kui stress on veidi pikaajalisem, siis hakkavad neerupealsed kortisooli tootma. Kortisooli ülesanne on vabastada keahasse talletatud varudest glükoosi ja rasvhappeid, et lihased saaksid stressiolukorras toimismiseks energiat. Kui stress püsib, jääb ka kortisooli tase pidevalt kõrgeks. Söögiisu kasvab, sest ohu eest põgenemiseks või võitlemiseks on ju tarvis täiendavat energiat. Kuna tänapäeva stress on enemasti selline, kus füüsiliseks pingutuseks energiat ei kulu, siis keha talletab liigsed kalorid just rasvana eeskätt kõhu piirkonda, kust organismil on seda energia tootmiseks lihtsam kätte saada.

Kui võitle- või – põgene reaktsioon on pidev seisund ja kestab pikemat aega, siis hakkavad sellega seotud hormonaalsed muutused paljusid keha funktsioone mõjutama. Stressivastus tõstab südame löögisagedust ja paneb selle tugevamalt kokku tõmbuma, verre aga vabaneb rohkem rasvhappeid. Pidev stress soodustab lisaks rasva, eriti vistseraalse (siseorganeid ümbritseva) rasva, ladestumisele ka kudede lagunemist ja pärsib immuunsüsteemi, soodustades haigestumist.

Seosed rasvumise ja stressi vahel   

> Selgelt väljendub ka seos vöö- ja puusaümbermõõdu suhte ning stressi vahel. Uuringutes on leitud, suurema vöö- ja puusaümbermõõduga naistel vabaneb stressiolukorras oluliselt rohkem kortisooli verre kui väiksemate vastavate parameetritega naistel.

Veelgi enam, kuna suuremate mõõtudega naised kohanesid stressiga halvemini, siis toimus neil kortisooli vabastamine pikema aja jooksul ka reaktsioonina igapäevastele ja tuttavatele stressoritele.

Seega on rasva ladestumine keha keskmesse seotud suurema psühholoogilise haavatavuse ning kõrgema kortisooli tasemegae veres.

> Paljud uuringud kinnitavad, et stressi poolt esile kutsutud kortisooli sekretsioon soodustab rasva ladestumist keha keskmesse, demonstreerides ühtlasi seost psühholoogilise pinge ja teatud haiguste riski vahel. Vöö – puusaümbermõõdu suurema suhtarvuga indiviide võivad tõenäolisemalt tabada kardiovaskulaarsed haigused, II tüüpi diabeet ja ka insult.

Kortisool ja rasvumine

Kortisool on neerupealiste poolt toodetav stressihormoon, mille vabanemist põhjustavad muuhulgas ka nälgimine ja füüsiline aktiivsus.

Kortisoolitase veres on kõrge just hommikuti, sest ööläbi on oldud söömata. Kortisooli olulisemaid funktsioone on energia tootmise reguleerimine ja energia mobiliseerimine. See hormoon aitab organismil valida energia tootmise toorainet (süsivesikud, rasvad või valgud) ja reguleerib selle hulka vastavalt keha vajadustele.

Kortisool mobiliseerib energiat, ladustades seda rasvana (triglütseriididena) ja liigutades energiasubstraate ehk aineid, millest energiat toodetakse, ühest kohast teise – peamiselt energianäljas kudedesse (näiteks töötavatesse lihastesse). Stressi tingimustes kindlustabki kortisool glükoosi kui energiaallika vabastamise glükogeenist, millena seda kehas ladustatakse, ning korraldab maksas glükoosi sünteesi glükogeensestest aminohapetest. Ta paigutab rasva muudest ladestustest ümber kõhupiirkonda, kust kehal on rasvhappeid energeetilisteks vajadusteks parem kätte saada. Kortisool toimib ka põletikuvastase ühendina, surudes alla immuunsust füüsilise ja psüühilise tressi korral.

Kortisooli liigne tase veres lihtsalt aeglustab ainevahetust

Kortisool mõjutab otseselt rasvade ladestumist ja soodustab stressiga kaasnevat kaalutõusu. Kortisooli kättesaadavust organismile kontrollitakse spetsiifiliste rasvkoes asuvate kortisooli aktiveerivate ensüümide poolt. Inimese vistseraalse rasva (mao ja soolestiku ümber paikneva) ja nahaaluse rasvkoe võrdlev uurimine on näidanud, et vistseraalse rasva rakkudes on kortisooli aktiveerivaid ensüüme rohkem.

Nende ensüümide kõrgem tase kõhurasvas võibki soodustada omakorda rasvumist kui kortisooli tootmine stressi tõttu suureneb! Kõhurasval on ka parem verevarustus ja 4 korda rohkem kortisooliretseptoreid kui nahaalusel rasvkoel, mis võib samuti soodustada rasva ladestumist ja rasvarakkude täitumist.

Kui inimese koed on pikaajaliselt allutatud kortisooli toimele, mõjutab see terviseseisundit. Kõrge kortisooli tase põhjustab rasva ladestumist ning suurendab veres tsikuleeriva rasva hulka, sest rasvhappeid paigutatakse ümber kõhupiirkonda. Lisaks on kõrgenenud kortisooli tasemega seotud ka kõrge vererõhk, verelipiidide (sh ka kolesterooli) kõrge tase ja hüperglükeemia ehk kõrgenenud veresuhkru tase.

Pikaajalise kõrge kortisooli tasemega veres kaasneb magusaisu, mis soodustab omakorda kaalu tõusu.